Ära mine närvi, na - eestlaste invasioon Touri etapile!

L'Etape du Tour. Päris Tour de France'i etapp. 

Iga harrastus(maantee)ratturi unistus, 15 000 reganut, 72 erineva rahvuse esindajat. Meie mehi/naisi seekord tervelt 127! 2016 võrreldes pea 100% kasvu. RATAS on POP!

Eelmine aasta halasin, et Halvaa pealt mäge ikka ei sõida :), lubasin, et kui norm kaalu ei saa ja ratta setupiga ei tegele, siis jätan pigem minemata. Kaaluge tegelesime :) Jõulude aeg särasid tablool küll taas hirmuäratavad numbrid, 8 ja 7 kõrvuti (loe 87kg!) Siis võtsin ennast viimaks kätte, Garmin Index Smart Scale + Garmin 735XT +  My Fitness Pal = 3 kuud ja miinus 10kg :) Elukaal, roni või mäkke... Ronisingi, enne lendasime poja ja sõbraga Keeniasse Nairobi, sealt pedaalisime Tansaaniasse, lonkisime Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro otsa (5895m) ning väntasime paunaga naaberriigi pealinna tagasi. Sellest tripist jutustamiseks olen kõvasti hoogu võtnud, aga luban, et tehtud ta saab :)

Märtsist juulini pakkisin ikka taas natuke halvaad kenasti kehariiulitesse ära :) Sellega on huvitav, koogitüki salvestamine on ikka koogitükk :) tee taldrikule ühe sujuva haardega puhas vuuk Ctrl+A, Ctrl+C, laadi kogus lupsti kõhtu Ctrl+V, salvesta järgmisteks kuudeks Ctrl+S. Ei mingeid virtuaalservereid, kõik otse kõhupolstrisse :) Nagu mul üks sõber ütleb, et 30 sekundit suus, 30 minutit kõhus, 30 aastat puusadel. Sellegipoolest oli seis tunduvalt parem kui 2016.

Rattale sai ka pisike upgrade tehtud. Varasema 39 x 28 kergeima ülekande asemel läks käiku 36 x 28 hammast. Abiks ikka. Kõrged jooksud asendusid madalatega, must kiiver valgega.

Aastatagune lubadus: Kui kõik kuupäevad nüüd paika peavad, siis 2017 ei tee sõpradega kähkukat spordilaagrit (mitte, et see supervinge ei oleks olnud), vaid hoopis sellise multikombo: soojenduseks Prantsusmaa vanim cyclosportive, aastast 1982 korraldatud La Marmotte GF Alpes, legendaarne 7500 osalejaga üliraske 174km ronimine, järjest sellised põksukesed nagu Col du Glandon 22km 5.5%, Col du Telegraphe 11.5km  7.3%, Col du Galibier 17.6km 7% ning lõputõusuna halastamatu Alpe d'Huez 13km 8%! Kokku 5000m vertikaali. Kui sellega ühel pool, siis kolistaks tipa-tapa 4807m kõrguse Mont Blanci ümber ning maasikaks Etape du Tour. Loomulikult vaatme mõne päris Touri etapi ka, kogu vahmiil kaasa, paar nädalat Prantsusmaad, kvaliteetaeg ;) 

See plaan lükkus aasta võrra edasi, kuna Marmotte ja Tuuri etapi vahele jäi kaks nädalat :(

Sakslasest Tour de France`i fänn Dieter «Didi» Senft, keda tuntakse ka El Diablo nime all. Jalgrattafännist Didi on poseerinud kuradit kujutavas kostüümis alates 1993. aastast. Senft on muideks leiutaja, kelle nimel on üle 100 ebatavalise jalgratta, kaasa arvatud maailma suurim jalgratas ning suurim jalgrattakujuline kitarr.

Päriselus ikkagi siis sõbrad ja spordilaager :) Jaan R sebis taas kogu elamise jne. Usalda ja ära kontrolli. Kõik sujus. Viiekesi, lendasime Bergamosse, rendiautoga edasi. Laupäeva lõunal saabus Tanel P. Mees oli reede öösel alles Lõuna-Eestis kontserti andmas :) Kuidas ma ta sellele üritusele ära rääkisin, ise ka ei tea. Purjus me ei olnud, nulli peal juba aastaid :) Kuidagi jõle lihtsalt läks. Ju see rattaarmastus mehel ikka nii tugevasti sees on...

Rajast. 180km kolme tõusuga. Kokku 3529m püstloodis ronimist. Alustuseks 3. kategooria Côtes des Demoiselles Coiffées, siis Col de Vars (1. kat), 9.3 km keskmine tõusupross 7.5% mis lookleb 2109m kõrgusele üle merepinna ning maasikaks Col d'Izoard (HC), põntsuke, mis kokku 33 korda Touri ajaloos pelotonile teele jäänud. Hiiglase tipp 2360m kõrgusel, sinna jõudmiseks vaja künda 14 kilsa jagu serpentiine (keskmine 7.3%).

Rajaprofiil

Elamine oli meil 10km stardist. Vinge spaakompleks. Hommiku- ja õhutsöök hinna sees, mis oli nõukogude taustaga inimesele muidugi valus laks, sest no ei saa sa võistluse eelõhtul ja hommikul süüa nii nagu ahne ja ihne lapsepõlve Eesti NSV-s veetnud poisslapse hing ihaldaks. 

4:45 äratus, kerge võimlemine, 5:00 sööma, tassike kohvi, moosisai ja banaan... veidike veel sahmimist ning allamäge stardi poole veerema. 6C sooja :)

6:20 jõudsin pungil täis stardikoridori (7:00 start), mängisin veidike mühakat, et mitte öelda olingi seda ning pehmelt öeldes "liikusin" nagu silmaklappidega hobune, kes ümbritsevast välja ei tee, otse kolmandasse ritta. Muideks, esirida oli juba meie meeste poolt hõivatud, Kristjan L ja Margus R kinkisid mulle kohmetu naeratuse, vist häbenesid oma stardikanga all ööbimist? :) 

Vahepeal aitasin Karel K ja Virgo K ratsud üle aia enda kõrvale startima. Väga piinlikust ei tundnud. 1000 ratturit esimeses koridoris on selgelt liiga palju :) proovisin korraldajatele sellest märku anda, aga nad ei kuulanud mind :)

5 minsa enne satrdipauku andsin vesti ära. Varrukad olid peal, alussärgi jätsin maha. Vappekülmad. Närvid :)

6:57, mingi tüüp sahmib keset punti vahu ja suure pumbaga. Ei kadesta.

Start. Mõnus. Liigume. 8C sooja, adrekas üleval ja väga mõnus olla, ratturi tunne. Kümnendal kilsal pikal laskumisel tõmbab korraks õõnsaks kui vaatan spidokale ja seal 85km/h, veeren mõnuga edasi.

3. kati tõus läheb ka probleemideta. 60km+ tehtud. Kenasti peagrupis. Enesetunne super. Vahed tekivad laskumistel. Seal ei taha väga kohalikega koos painutada. Hirm on see, mis mehed araks teeb :) Mõtlen, et kaotada on rohkem, kui võita. Tean, et teine tõus hakkab tegelikult vaaaikselt juba kohe-kohe ronima, sellist nn false flati jagub, seda tuleb mönuga võtta.

Sinka-vonka

14,2km Col de Varsi. Algus on suht ok. Rütm ja värk. Viimased kilsad aga vajuvad ära :( Kuidagi kangutan ennast üle serva teisele poole ära. Tangin veits ja laskuma, lootes, et enne viimast tõusu saan jälle inimese tunde tagasi. Aga ei saa :) Takkajärgi ajan selle mitte pingutada suutmise loomulikult kõrguse ja palavuse (30C) süüks. Veidike võib-olla ka ülbe esimese mäe võtmine... Ja no ok, pikemaid trenne ka ei jagunud. Kodu>töö, töö>kodu, max 1h sutsakad on ikka midagi muud, kui alustada pingutamist väsimuse foonilt ja peale 5h sadulas istumist... 

Enne viimast põksukest saan pikalt üksi kangutada. Mingi punt tuhiseb küll mööda, saba peale nagu ei olnud jõudu neile istuda, jätkan omas tempos... puhub mõnus taganttuul, no see vahe nagu püsib ja püsibki, kena silmside pea 10km jagu. Unistan küll kuidas mõned-sajad meetrid eespool oleks tunduvalt lihtsam kulgeda :) 

Lõputõus on konkreetne eelmise aasta kordus. Priit Zombie Salumäe olematu kiirusega mäkke vaarumas. Kõik näitavad kandu, kõik... EI, valetan, üks helge hetk oli, väärt hetk! Ähmane pilk seletab, et ees on Norra rattur, Statoili logo ja pisike ristilipp seljal reedab päritolu (ok, vahel võib ka eksida, eriti meie must-kollast vormi silmas pidades: "Tsau, sa Hawaiilt? Ma Mauiilt" :). Kas tõesti tüüp liigub veel aeglasemalt kui mina? Äkki ta seisab? Ei, istub sadulas ja jalad nagu teeksid mingeid üles-alla liigutusi. Jõuan vaevaliselt kõrvale. Pilgud kohtuvad. "NO, shit!" karjatan nii, et ise ka ehmatan oma viisakuseavalduse peale. "Thooooor! Whatta you doing here?!?!" Maailmameister, 10x Tour de France etapivõitja Thor Hushovd isiklikult. Mees tegi mu kenale südamlikule tervitusele vastuseks oma kõrisõlme juures nelja näpuga paar edasi-tagasi žesti. Mõistsin :) Kellelgi oli veel raskem. Jätsin The God of Thunderi sinnapaika, veninroomanseisansuren veeeeeel tuuuuunnnnnnnikese ja nagu nõiaväel, vupsti olengi 2,5km üle merepinna. 

Col d'Izoard on vallutatud - nagu üks sõber seda hääldas Col Is-so-hard! :) Kokku 180km ja 6h 25min Avg 28,2km/h strava

Päästev lõpujoon :)

Neljas Etape du Tour tehtud. 

2014 – 264. (8 458 lõpetajat)

2015 – 491. (9 963)

2016 – 731. (11 164)

2017 – 467. (11 230)

Janu kustutatud, paar banaani lipsu taha kugistatud - hoplaa, nätaki, kõik lollid #neverever tagid peast pühitud :) Veeren mõnusalt vilistades 20km mäest alla finišilinnakusse.

Nännivärk sai sel aastal ikka tunduvalt lahjem. Varasemad korrad oli vinge seljakott antud (mis, sest, et poliitiliselt ebakorrektsete TREK reklaamidega :), seekord oli kogu kama pressitud nn musette riidest kotikestesse, sellised, millega hoo pealt ratturitele süüa-juua antakse, saab käe läbi pista ning sõidu ajal siis laod kogu kupatuse sõidusärgi taskutesse. Paar aastat tagasi sai finišeerija t-särgi, eelmine aasta mütsilotu, seekord kummist käevõru :D Aga noh, emotsioone minnakse sinna vast ikkagi otsima. Meeneks medalist vast küll. Alati võib expol ju raha ka sirgeks lüüa :)

Ootasin ka sõber Taneli kenasti üle joone ära. Vahepeal läks asi gramm kriitiliseks küll. Nimelt saab läbi äppi kenasti osalejate live asukohta jälgida. Eks ma siis arvestasin, rehkendasin ja nuputasin, et millal meie rokkstaar saabuda võiks. Tulemused näitasid, et viimase tõusu alla ta jõudis, aga edasi tuli stiilis out of area veateade, ja nii mitu pikka tundi :( Käisin ja tüütasin kõiki lõpujoone üleatnud kaasmaalasi. Enamus olid Tanelit näinud, aga info ikka väga erinev. Kes väitis temast esimesel tõusul mööda tuhisevat, kes nägi teda viimasel laskumisel jne. Suutsin ikka närvi minna juba... 

ära mine närvi, ära mine na,
ooota mulle tundub, et hakkad juba minema,
ära mine närvi, ära mine na,
närv pole pood, kuhu peab minema*

Õnneks oli kogu kamm kiibiga seotud. Tüüp tuli laia naeratuse saatel finišisse :)

Uskumatu koll ikka. Tahtejõust sel mehel juba puudu ei tule :) Olla sellise ilmaga 9,5h rajal, tugev noh, väga tugev. Tunnid hakkavad seal ikka konkreetselt sinu vastu mängima, päike lajatab lagipähe jne Respekt, et ära tegi. 

* (tglt pärast korra ikka sai ära käidud :) Jõudsime peale 12h eemalolekut hotelli, näljased kui hundid ja siis vastuvõtulauas võtit nõudes tuleb välja, et meil kolm Priitu kõrvuti tubades ja hakaku me nüüd prantslasele spellima neid nimesid, et muidu võtame vale võtme! :D rsk, ära mine närvi, ära mina na)

Medalid kaelas. Kahtlustan, et kui me viimase tõusu keskel oleksime kohtunud, siis nii naljakas poleks vast olnud :)  

2018 siis uuesti, duubeldame taas, 200+ eestlast!?!

Aijaaa, oktoobris võtan selle Col Is-so-hardi uuesti ette ja Ventoux ja Alpe d'Huezi... HAWAII King of the Mountain, 7 päeva Tour de France’i kuulsusrikkaid tippe. tseki siit

Rattagurmaani bucket list: igaühele midagi: mäkke kangutamist, adrenaliinirohkeid laskumisi, võimsaid vaateid, vaikset tiksumist, kohvi ja croissanti ning palju-palju muud. Nädalase sõidu järel oled ratta seljas läbinud umbes 760 kilomeetrit ja altimeetrile kogunud ca 20 000 tõusumeetrit.

Reganud meid suht rahvusvaheline seltskond, Soome, Venemaa, Eesti :) Mõned kohad veel ripakil. Tuled?

Lugu Mustast Hobusest

Tandemiteemale joon alla.

Alustan päris algusest, kerime ennast aastasse 2013

Projekt nimega: "ivovantandem". Nädal enne Tartu Rattarallilt helistas Rene Mandri, eksproff, kes sel ajal Prantsusmaal amatöörina pedaale tallus. Nad sõber Schultziga (oli ka siis Fraantsis sadulanühkija) mõtlesid peale Tour of Estoniat veidike tsirkust teha ja tandemiga rahvast hullutada. Sellise pärispäris asjaga, millega saaks võidu ka sõita.
No ei olnud Hawaii tootevalikus sellist. Polnud kunagi varem küsitud ka :)

Mehed ei andnud alla, panid ennast kostüümidesse ja tegid asja ikkagi ära, aga, sellegipoolest jäi midagi nagu vaevama. Eriti seda pilti vaadates :)

Mäletasin ise, et kuni esimeste põksudeni püsisid vanapaariks grimmeeritud mehed kenasti peapundis. Edasi läks keeruliseks, ülekandeid ei jagunud, ratta kaal hakkas järjest olulisemat rolli mängima jne. Ühesõnaga, ole kui kõva mees tahes, siis sellise varustusega ikka rallit ei sõida :)

Jah, aga kripeldama jäi, et mis oleks, kui sebiks sellise tipptasemel PÄRIS tandemratta, kus tuleks tõesti kahe sõitja eelis korralikult välja.

Mõtted, mõtted, muud tegemised, mõtted... kuni aastani 2015

Sai siit ja sealt uuritud, ikka liigagi korraliku hinda küsiti spets maanteesõiduks mõeldud süsinikust tandemrataste eest. Viimaks leidsime ühe itaallaste kunagise tipptegija (CIÖCC) laovarudest ripakil oleva raami, mille siis suht mõistliku raha eest soetasime.
Kruvisime kõige-kõige jupid külge, lasime a la carte teha spets 64!-se esihammika, no et kiirust ikka jaguks :) Endagi üllatuseks saime ratta kaaluks napid 12kg. Eesmärk oli alla kahe hea tippratta kaalude summa. Õnnestus.

Vahepeal oli aga niipalju vett merre voolanud, et Schultz läks konkurendi juurde tööle ning Mandri mõned-kümned tuhanded kilomeetrid vähem rattasadulat nühkinud, kui ta seda varasematel hooaegadel tegi.

Kui delegeerida ei suuda, ei taha või ei oska, siis tuleb kastanid ise tulest välja tuua :)

Paarimeheks valisin Tarmo Kopli, mees kellega aastaid ühes tiimis pedaale tallanud ja Hommikuveeremisi korraldanud, Sealtpoolt väga ei kõheldud ega kaheldud, "Teeme ära!" oli suht lühike ja kiire vastus.

Mõtlesime oma peaga, et hoiame kogu projekti kuni Tartu Rattarallini ikka konkreetselt saladuses. Päriselus see nii lihtne ei olnud, sest trenni pidime ju kusagil tegema. Aga teha nii, et selle monstrumiga kellegi silma ei riivaks, suht mission impossible.

Esimeseks trenniks ronisime Hiiule kergliiklus highwayle. Ratas välja. Kuidagi ägisedes saime koos sadulasse, no ei olnud meeldiv see business. Vaatad vasakule, Kopli tagant karjub, et mis sa vingerdad, vaatad paremale, tunned kuidas kaldud ei tea enam ise ka kuhu, sest tagumine mees elab oma elu :) Ühesõnaga, algus oli ikka tõsivaevaline. Ja see oli alles algus... sest nii kui tundus, et nüüd olemegi meestevahelise harmoonia saavutanud ja sõit sujub, sai maanteele keeratud. See, mis siis lahti läks oli ikka piin kuubis, enam ei saanud üldse toimuvale pihta :( Küljetuul otsustas, et sellised klounid puhub ta lihtsalt pikali. Sadulas olles ei suutnud kuidagi aduda, et milles teema, kas tõesti küljekas võib sellise korralageduse tekitada? Üksi sõites oskad ennast õigele poole sättida ja kehaga teemat tasakaalustada, kahekesi tekkis selline kakofoonia, et hoia ja keela.

Peale esimest katsetust oli mott ikka väga maas. Paar korda saime hoo küll üles, sirgel 60km/h+, aga erilist sära nagu silmi ei tulnud. Eks siis lohutasime teineteist, et veel püssi põõsasse ei viska, proovime mõned korrad lisaks ja siis otsustab, kas julgeb sellisega üleüldse rahva ette ronida. Samas. lontsisime, mis me lontsisime, aga keskmiseks trenni kiiruseks tuli ikkagi 34km/h.

Järgmise trenni algus ei olnud ka mitte just kõige lootustandvam. Arengu mõttes ja tagantjärgi tarkusena olime trassi valikuga teinud ainuõige otsuse. Nimelt, laksasime pea poolteist tundi Lauluväljakul, edasi-tagasi treppide vahelt üles-alla :) Lõpuks oli juba selline tunne, et äkki saamegi selle monstrumiga koos sõidetud. Juba sõtkusime püsti peal ning isegi kiirendada suutsime omaarust natuke.

Lauluka võtmetrenn

Peale Lauluka võtmetrenni sai veidike normaalset sooloratast nautida kuni Rattaralli peaproovini. Mõtlesime, et ei jäta asju juhuse hooleks. Kuna rada oli ka seekord täiesti uus, siis lihtsalt tuli see läbi sõita. Saime enam vähem hakkama, "mägedest" üles, kruusalõik ka ilma erilise vaevata, linnavahe jätsime välja. Jõnksutasime tempoga, mõned lõigud nagu vajutasime, siis võtsime ülirahulikult, 116km tsipa üle 3h ja keskmine kiirus 37,3km/h. Moraal: selle limusiiniga oleme me ikka selgelt kiiremad, kui üksi sama asja tehes.

Kuna meil stardinumbrid eliidi kastis, siis plaanisime tandemi varakult sinna lohistada ning ise omade maanteevokkidega soojenduse teha. Õnnestus. Välja arvatud, et kummi suutsime teekonnal parklast stardikaareni ikkagi tühjaks sõita :( Varujooks alla, originaal Zeppelini Hawaiisse liimimisse, tempo, tempo, saime hakkama.

Stardist saime suht-koht vänderdades punuma ja ülla-ülla peapundiga tekkis isegi pisikese edumaa. Piltuudis: Tartu rattaralli parima stardikiirenduse tegi tandem Tartu rattaralli pikema, 142 km sõidu, avameetritel oli üllatuslikult kõige kiirem ratturite tandem. Kui tavaliselt sõidetakse tandemratastel üsna võistlejaterivi lõpus, siis need kaks meest suutsid lõigata Võidu sillale suunduvasse kurvi esimestena. Tarmo Kopli ja Priit Salumäe, mõlemad rattaringkondades tuntud mehed, püüavad sooloratturitele pikal rajal vastu saada.

stardikiirendus oli vägev

Peapunt meid muidugi nii lihtsalt minema ei lasknud. Võitlesime, mis me võitlesime, aga päris äraminekusse ikka ei saanudki. Valus oli, kops punane, jalad pakud, ühel tõusul saime keti maha, aga suutsime järgi sõita. Distantsi tesises pooles küljekaga sai veel veidike lammutatud, lõpukanga alt saime 23.-24. kohaga läbi. Keskmine kiirus 43,5km/h. Emotsiooni nagu ei olnud erilist.

Vahepeal saime niipalju targemaks, et Tartu Maratoni korraldajatel oli tandemlaste personaalküss täiesti päevakorras olnud, et kui meiesugused ikkagi päriselt eesotsas, mis siis? Rattaklass ju vaba. Ratas peab vastama UCI reeglitele, tandem seal kenasti olemas. Ühesõnaga nende otsuseks sai täiega särav roheline tuli.

Vahepeal saime veel natsa feimi (sulliga ikka si*asti :)
"Terevisioonis" näidati Eesti kõige uhkemat tandemratast

Kripeldama jäi.
Prooviks midagi veel.

Üritasime põhjanaabrite pealinnas ennast joonele panna, pääsemmeko me mukaan Tour of Helsinkin eliitti porukkaan? Lisenssit on kaikki kunnossa. Pyöräkin UCI-n sääntojen vastaava. 

Sealt tuli suht kiire vastus: Tandempyörällä ei valitettavasti voi osallistua kilpalähtöön (ymmärsin, että kyse ole tandempyörästä). Yleiseen sarjaan olette toki tervetulleita.

Et siis tõmmake võidusõitjate vahelt uttu oma õudukaga, rahvasõidul võite klounaadiga tegeleda küll. Rahvasõit meile aga ei sobinud :)

Kripeldama jäi :)
Prooviks midagi veel.

Sügise poole tegime siis veel ühe etteaste. Fakto Auto Tallinna rattarallil. See oli juba peaaegu nagu päris. Korralik küljetuul ja pilpaid lendas. Sõitsime pisikese jõuguga peapundi eest ära ning vaid lõpusirgel pidime Tartu sprindikunn Vahur Valvase tervamat jalga tunnistama. Peaaegu.

Poodiumile

Hüpake 10+ minutit batuudil, edasi korrake sama tegevust tavalisel muruplatsil, piisab kümnest sekundist :) Vot täpselt sama tunne on tandemiga sõita. Kõik on nagu äge ja päris,  liigud ja värki, aga no ei ole jalgratas ikka kahele inimesele sünkroonis sõtkumiseks mõeldud :)

Panime imevoki passiivsesse müüki... aastajagu seisis teine suht õnnetuna, kuni 2017, siis otsustasime, et nüüd tuleb küll tegutseda. Veel üks Tartu Rattaralli ja siis on kõik!

Mõeldud-tehtud. Esimene trenn oli paljulubav. Keha mäletas, mida ja kuidas. Teine trenn ka. Rohkem ei viitsinud :) Ainus tagasilöök, et kummid ei tahtnud meie kaalule kuidagi vastu pidada.

Liimitavate kummidega on tore :) Keila-Joal saateautot ootamas 

Ja saabuski Rattaralli nädalalõpp. Paariline Tarmo läks juba reedel Lõuna-Eestisse aklimattima. Mina otsustasin pühapäeva hommiku kasuks.

Kui võistlus pühap, siis tavaliselt teen reedel puhkeka, laupäevaks jääb kerge tunnike kerimist. Nii ka seekord. Nii ka Tarmo. Tutvusin Tallinna värske kergliikus-highwayga, tuttuus asfalt Hiiu vana raudteetammi jätkuks kuni Stroomi rannani... Päike, soe, tühi lai tee, nauding pedaalmisisest missugune. Korraga surises telefon. Algul ei lasknud sellest ennast väga häirida, aga midagi nagu sundis ikkagi kätt rattasärgi tasku poole. Kopli pilte saatnud, ohooo! Crash! Mingi nali? EI! MIS! PÄRISELT!?! Niipalju siis Tartu rattaralli stardist :(

crashboombang - savi see käsi ja põlv, aga krt uued riided ju hävinud :(

Helistasin. Tarmo vastab, hääl küll lainetab veits, adrenaliinilaks ikka üleval. Esialgne tuvastus, et luud-kondid õnneks terved. Situatsiooni taaslavastus: Rattur veereb vaikselt ja mõtleb järgmise päeva stardile. Samal ajal lähenb kõrvaltänavast üksik auto, kes, või siis ikka mis, ei suuda väga veel mõelda. Rooli taga istuja, keda vahel ka juhiks kutsutakse, tema mõtlemismasinat saab gabariitide poolest sõrmkübaraga joonele panna. Aga selle eest on ta osav, ühe käega hoiab rooli, teise käe pöidlaga libistab millimeetri täpsusega sujuvalt slallitades näoraamatu erinevate tähtsate ja veel tähtsamate tujuteadete vahel. Korraga, nätaki! Mingi erksavärviline kileviiner pargib ennast kapotile! Rsk! Oli seda nüüd vaja! Traaa! Hüppab välja! Autol õnneks mingeid erilisi kahjustusi pole näha. Sõimab profülaktika mõttes spordimeest veits, vaatab, et rattur küll uimane ja mitte kõige adekvaatsem, aga midagi eluohtlikku ju pole ollagi. Pakub igaks juhuks autoapteeki ja tõkiskingi ning läinud ta ongi! Kiire selline...

Kopli pakib ennast kokku ning veereb vaikselt traumapunkti. Stardini on jäänud 23 tundi! Aega paraneda küll ja küll :)

Lonkab, mis ta lonkab, aga hommik on õhtust targem. No ja kui ei ole, siis peotäis valuvaigisteid teeb oma töö! :)

36. Tartu Rattaralli. Joonel. Pool meie tiimist veits lapitud küll, aga ikkagi joonel.

No võid ju keskenduda ja sõita nagu Mika Häkkinen kieli keskellä suuta, aga kui selle no13 saavad asjad pekki minna, siis nad ka lähevad...  foto: Martti Sala moomoo

Start on meil ülikehv. Kaherattaline taksitraktor ei võta kuidagi tuure üles. Vajume esireast kiirelt läbi pelotoni. Riia mägi läheb küll tõrgeteta, aga esimest korda peapundi ette saame vist alles peale Otepääle keeramist. Keeruline. Kiirendust null, jõudu jagub. Küljetuult grammigi, vihma on. Mida me küll halba teinud oleme? Üritame, mis me üritame, aga no ei ole see elu nii lihtne...

Velominati Rule #13 If you draw race number 13, turn it upside down. 

About 70km finishini, nokk uuesti Otepää poole keeratud, punt korralikult ketis, selline meie leib 1-2% pikk vaikne jõutõus, saame kenasti hoo üles, nüüd, nüüd, vot nüüd lõhume selle peo siin ikka ära küll! Aga ei, karmavõlg otsustab teistmoodi (Kopli oma muidugi, mina olen puhas kui prillikivi), kett hüppab lihtsalt luba küsimata maha :( Instinktiivselt üritan käiku vahetada ja vaikselt teda peale tagasi kerida, aga no meil on ju kaks ketiliini.... Ühesõnaga tõmbasime teepervele. Oibljäää, ma pole nii puntras lõngakera meenutavad ketipoissi kunagi näinud. Oma saamatute lühikeste näppudega arutaksin seda vast pool tundi lahti... Õnneks on mu siiamikaksik saanud kena mehannikoolituse. Max minut ning kett sirge ja saame taas oma hobuse otsa hüpata. Algab meeletu tagaajamine. Enne Otepääd taas pundis. Kõik need keerulised sinkavonka laskumised saime kuidagiviisi alla. Töövõit seegi.

Imeme ennast kuidagi taas etteotsa ära. Lõhume ikka omas rütmis. Ühtegi äraminekut otseselt kinni sõita ei proovi. Lihtsalt kui meie hoo üles saame, siis mõni mees on selle aja jooksul paar litakat pannud, ja kui me nüüd teisest teeservast pool punti sabas ta ära sööme, siis need kaks teemat olid üldjuhul mitte planeeritud tegevused (sry, Nisu Oss jt :)

Jälitamas (foto Jaanus Jamnes)

Peale Elvat läks kuidagi kahtlaselt raskeks. Päriselus on selle tandemiga üldse nii, et jalad peavad küll sünkroonis käima, aga sa ei saa kuidagiviisi sotti, kas tagumine trikitab või ikka täie rauaga vajutab. Passisin oma esikummi, no ei adu kas on ok või ei, vahepeal oli selline tunne, et terve krdi raam ujub kuidagi... Siis pandi veel teeääres seisvale autole otsa. Laveerisime sõrmenukid valged kuidagiviisi nibin-nabin mööda, aga selged vahed sees. Ja no meie olematust kiirendusest on juba juttu olnud :) Andis ikka võidelda. Kopsutükke ja veremaitset... Õnneks oli meie tulevikutäht Karl Unbreakable Patrick Lauk ka tagumisse poolde jäänud ja suuresti tänu temale venitasime ennast ikka pelotoni tagasi.

10km enne lõppu ringteelt vasakule pöörates selgus tõde. Meie veoauto ei saanud enam kurvi võetud. Esikumm oli tühi mis tühi :( Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas esijooksu alt ära viskab ja x-arv mehi meile selga sajab, edasine stsenaarium siis kas 1 või 2 rangluud... Aga vedas, saime rekka taas tee äärde seisma ja õnneks oli meil saateauto Mr moomoo Allan Oras taga, kiirelt varujooks alla ja edasi. Tunne oli küll taas mõnus, 50km/h hoida polnud probleemi, aga nu see rong oli selleks korraks läinud :)

Lõpujoon saabus minut peale peagruppi. 135km 3h 02min, avg 44,5km/h Koht: 130.

Kripeldama jäi ja ei jäänud ka :)
Rohkem selliste paarisaerulistega ei tegele :)

Tänud kõikidele, side lõpp

RATAS on POP!